Autor:
Jassu Hertsmann

Pille Taba: ei pea jätma ühte elu külge elamata!

Neuroloog Pille Taba õppis mõni aasta tagasi saksofoni mängima. Muusika aitab end aeg-ajalt välja lülitada, ja see on ülimalt vajalik, et pingeliseks tööks akusid laadida.

Tartu Ülikooli neuroloogia professor, kliinilise meditsiini instituudi ja närvikliiniku juhataja Pille Taba läks juba keskkooli ajal koos kahe klassiõega sanitariks, et näha, kuidas meditsiin lähedalt välja näeb.

Teadlase ja arstina on tema tähelepanu keskmes Parkinsoni tõbi, igapäevast elu häiriv raske haigus, mis lammutab närvisüsteemi. Professor Taba on suutnud lõimida Tartus ja Eestis toimuva uurimistöö suurte rahvusvaheliste võrgustikega ja loodab, et juba lähitulevikus on olemas käepärased vahendid, mis aitavad leevendada sellest haigusest tulenevaid kannatusi.

„Teadus on koostöö: peale töörühma ja doktorantide on tähtsad ka õed, laborandid, kogu prekliiniline pool,“ mõtiskleb Taba. „Tänapäeval ei piisa sellest, kui me vaatame ühe neuroloogilise haige läbi ja teeme uuringud. Irja Lutsar ütleb, et haiged on juba kokku loetud, haigus kirjeldatud. On vaja täpsemat infot selle kohta, miks haigus tekib ja miks süveneb. Selleks, et sümptomeid leevendada ja haiguse kulgu muuta, on meil vaja uurida ka vereseerumit, ajuvedelikku, molekule, geene jne.“

Taba meenutab, et juba neuroteaduse suurkuju Ludvig Puusepp käis 1931. aastal Bernis esimesel neuroloogia maailmakongressil. Närvikliiniku laia teaduspõhist vaadet on edasi viinud ka hilisemad kliinikujuhatajad: Taba juhendajad Ain-Elmar Kaasik ja Toomas Asser pidasid samuti tähtsaks kliinilise töö seotust teadustööga. Selle suhtumise on nemadki oma õpilastele edasi andnud.

„See on nagu akadeemiline lumepall: noori peab julgustama, et nad teadmisi kliinilisse praktikasse viiksid ja edasi annaksid. Kõige suurem õnn on, kui sinu õpilased osutuvad targemaks kui sa ise ja on suutelised elu edasi viima.“

Praegu on Tabal juhendada kaheksa doktoranti, neist kaks kavatsevad teaduskraadi kindlasti kaitsta lähiaastatel. Arstiteaduse doktorantuuris kipub olema tavaline mure, et kui doktorant teeb suure koormusega kliinilist tööd, on süveneda keeruline ja lõputöö kirjutamine võtab plaanitust rohkem aega.

„Kui on juba arsti hing, siis sellest ei saa ju loobuda. Neuroloog läheb ikka valvesse, neurokirurg operatsioonituppa, ja selle kõrvalt on raskem tööd kirjutada. Aga elu erinevad küljed tahavad elamist, need on vaja endale ligi lasta,“ ütleb Taba.

Tuli hakkama saada

Läbipõlemisega, millest viimasel ajal üha enam räägitakse, ei ole Taba isiklikus elus õnneks kokku puutunud. Ta nendib, et vanasti muidugi polnudki kombeks vaimsete murede korral abi otsida, kõigil oli keeruline ja tuli lihtsalt hakkama saada.

„Mu esimene laps sündis samal kevadel, kui pidin ülikooli lõpetama ja siis veel internatuuri minema. Mõtlesin, et kuidas ma küll kõige sellega toime tulen! Elasin lõpueksamite ajal primitiivsete tingimustega kööktoas, kus kaevuvett tuli tuua mujalt ja kuue korteri peale oli üks kuivkemps. See korter oli aga arstitudengide ühiselamule päris lähedal. Enne üht suurt eksamit käis mu rühmakaaslane nädal aega iga päev minu juures: mina pesin mähkmeid, tema luges mulle konspekti ette. Ja ma tegin eksami nelja peale! Niisugused hetked on aidanud raskustest üle saada.“

Tagantjärele mõeldes oli nii see kui ka aeg, mil tuli sissetuleku puudumise tõttu sõpradelt ja sugulastelt abiraha paluda, tavaline üliõpilase elu ning nüüd tekitab see vaid sooje tundeid. Ka doktorantuuri lõpus, kolmandat last kasvatades mõtles Taba, et lõputöö ei saagi valmis. Aga ta võttis end kokku, kirjutas nii palju, kui sai, ja läks siis juhendaja juurde. Tuli välja, et juhendaja hinnangul oli töö valmis, ja nüüd seisab väitekiri riiulis muude erialaste raamatute kõrval.

Mõni aasta tagasi, enne koroonapandeemiat kutsus üks hea feministist sõber Pille Taba esinema Euroopa kongressil noortele neuroloogidele teemal „Naine ja neuroloogia“. Taba oli nõus, aga juurdles hulk aega selle üle, mida ometi rääkida. Ta ei ole kunagi oma ametis kogenud soost tingitud probleeme, seega otsustas ta rääkida hoopis pereelu ja töö seostest. Kõigepealt kõneles ta natuke endast, muu hulgas sellest, kuidas ta doktoritöö „alles neljakümnendates“ kaitses, kuigi tegelikult ei ole see üldse hilja.

„Ütlesin noortele: tehke ikka kõike. Las teil olla töö ja las teil olla lapsed. Ja siis näitasin oma laste perepilte. Minu poja naine on geenitehnoloog, ta oli parasjagu neuroteaduste doktorantuuris. Minu vanem tütar on biostatistik, tema oli parajasti magistriõppes Hollandis. Noorem tütar oli just meditsiini õppima asunud. Ütlesin, et ma ei saa panna eraldi oma pere ja tööd – minu lähedastest on saanud ka mu töise kogukonna liikmed. Ja teisalt võtan ma oma doktorante nagu oma lapsi – nad muutuvad lähedasteks.“

Energiat annavad mets ja muusika

Pille Taba teab, et laste kasvatamine õpetab rööprähklemist, kuid hea tahtmise korral ei jää nende kõrvalt õppides millestki ilma. Selle juures on muidugi suur abi mõistvast ja toetavast juhendajast. Lõputöö kirjutamisega ei tohiks töötavad või lapsi kasvatavad tudengid aga liiga kauaks toppama jääda.

Ta meenutab üht oma tarmukat doktoranti, kes sai õpingute ajal emaks. Enne sünnitust oli ta juhendajale öelnud: „Aasta pärast jätkan!“ Nädal enne aasta täitumist ta teataski, et kirjutab nüüd töö valmis. Kindel siht aitab kursil püsida.

„Peab olema ka mingi laadimiskoht, et taastuda. Mina olen näiteks vana metsajooksja, ülikooliõpingute ajal tegelesin orienteerumisega Eesti koondise tasemel. Küll see on hea sport! Kui võtad kaardi ja kompassi, ei mõtle sa enam muudele asjadele. Kuskil protokollis olemine ei ole mulle enam ammu tähtis, aga metsas käimine küll. Ja teine asi on muusika – see on tõesti minuga kogu elu olnud,“ avaldab Taba.

Muusikapisiku on Taba kaasa saanud lapsepõlvekodust. Juba tema vanavanaisa oli muusikaõpetaja ja dirigent. Vanaisa ja mõlemad tädid, kellest üks õppis neuroloogiks ja teine pediaatriks, lõpetasid Elleri muusikakooli. Nii kulgesidki kodused koosolemised alati muusika taktis: tädid mängisid kahel käel klaverit.

„Mu teine valik oli omal ajal muusikaakadeemia, toonane konservatoorium. Nagu näha, ma ikkagi sinna õppima ei läinud, aga muusika on minu jaoks tähtsaks jäänud. Praegu on see äärmiselt nauditav kõrvaltegevus. Väga tihti ma klaverit ei mängi, aga otsustasin mõni aasta tagasi, et tahan proovida midagi täiesti uut, ja hakkasin saksofoni õppima.“

Kui Taba kirjutas oma kavatsusest toonasele Elleri saksofoniõpetajale Ursula Chillaud’le ja ütles, kui vana ta on, oli õpetaja kõhklev. Küsimusele, kas ta on kunagi varem mõnda puhkpilli mänginud, vastanud Taba, et plokkflööti. Seepeale teatanud õpetaja resoluutselt: „See pole puhkpill!“ Uue õpilase võttis ta siiski vastu.

Peale pillimängu tunneb Taba rõõmu ka laulmisest. Nüüdseks on ta Biomeedikumi segakooris laulnud oma viis aastat. Veidi häbenedes tunnistab ta, et on reedestest proovidest küll pidanud liigagi palju puuduma, kuna samale ajale satuvad sageli konverentsid, kuhu tuleb kõnelema või kuulama minna.

„Minu õde lõpetas muide sellesama konservatooriumi, kuhu mina ei läinud. Nüüd elab ta Rootsis ning on dirigendi ja muusikaõpetaja töö kõrvalt end ka muusikateraapia alal täiendanud. Ta on mulle õpetanud asju, millele ma varem mõelda ei osanudki!“ tunnistab Taba.

Aju pakub avastamisrõõmu

Kui varem arvas ta, et muusikateraapia ravib inimesi kuulamise kaudu psüühiliselt, siis oma õelt sai ta teada, et tegelikult on muusikateraapial ka päris otsene füüsiline mõju. Nii Parkinsoni tõbe põdevatele inimestele kui ka insuldihaigetele on väga kasulik rütm, mis aitab kaasa kõndimisele, aga ka muudele igapäevatoimetustele. Taba õemehel, kes põdes Parkinsoni tõbe, oli liikumise treenimisel rütmipillidest palju kasu.

„Näiteks kahel käel mängitav rütmipill. Kui üks käsi on kehvem kui teine, saab muusikainstrumenti kasutades tervema toel kaasaliigutamist treenida. See töötab väga hästi! Nii Parkinsoni tõve kui ka mitmete krooniliste haigustega seoses on viimasel ajal muusikateraapiast kirjutama hakatud ja ka Eestis on muusikateraapia arenemas.“

Miks peaks noor meditsiinihuviline mõtlema oma tuleviku sidumisele neuroteadusega?

„Neuroteadus ei ole ainult neuroloogia või neurokirurgia. Palju on seotud ka biomeditsiini, füsioloogia, psühholoogiaga. Kõik need osad on väga väärtuslikud ja mitmelt erialalt saab kokku väga head meeskonnad. Ülikooli tulles on esimene asi õppida, aga ma julgustan ka väljaspool õppetööd üliõpilasteadusega tegelema. See annab kätte teaduse mudeli ja avarama vaate: kuidas eristada olulist ebaolulisest, mida tähendab uuringuprotokoll, milliseid eetikanõudeid on vaja täita jne. Minu meelest annab teaduspool kogu ametile sära juurde!“

Pille Taba ise jõudis neuroloogia juurde viimasel kursusel, kui ta läks tööle neurointensiivraviosakonda – just seal saigi aru, et neuroloogia paelub teda kõige rohkem.

„Aju on minu meelest inimese kõige huvitavam organ. Me teame sellest juba päris palju, kuid ikka jääb väike salapära. Nii liikumist, tundmist, nägemist kui ka kuulmist juhib ajus oma keskus. Aga meie emotsioonid, arusaam maailmast, loomingulisus, meie mõtted ja nendest tulenevad teod – neil on oma neurokeemia. Seda ei juhi üksainus ajukeskus, vaid see haarab mitmeid ajupiirkondi. Kui meie juurde tuleb neuroloogilise haigusega inimene, siis me ei saa tulemust ainult teda vaadeldes või proove võttes. Minu meelest on väga tähtis, et arstitöös oleks alles inimlik suhtlus patsiendiga.“

Pille Taba kaks tööalast unistust: Parkinsoni tõvele kiirem diagnoos ja vaktsiin

Neurodegeneratiivseid haigusi, mille käigus närvirakud hävivad, saab diagnoosida alles siis, kui protsess ajus on toimunud juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Ravi – kui see on võimalik – saab aga alustada alles pärast diagnoosi panemist. Parkinsoni välja ravida ei saa, küll aga saab leevendada haigusnähte.

„Eestlaste keskmine eluiga on Euroopa keskmisest pikem ja see tähendab, et rohkem on ka kõrge eaga seotud haigusi,“ ütleb Taba. „Sagedasemad on Alzheimeri tõbi ja Parkinsoni tõbi – viimase põdejaid on Eestis teadaolevalt 4000 ringis.“ 

Sümptomid aitavad diagnoosi panna

Parkinsoni tõve põhisümptomid on motoorsed liigutushäired: jäsemed jäävad kangeks, liigutused muutuvad aeglaseks ja kohmakaks, tekib iseloomulik värin.

„Meie teadustöös on kaks unistust: esiteks, et me suudaks biomarkerite abil, näiteks radioloogilise või vereanalüüsi uuringuga, avastada neurodegeneratiivsed haigused juba enne põhisümptomite ilmnemist, ja teiseks, et tänu varajasele avastamisele leiaksime võimaluse haiguse kulgu pidurdada või lausa tagasi pöörata,“ avaldab ta.

Viimase 20 aasta jooksul on teadmised kroonilistest haigustest märgatavalt avardunud. On teada, et nende kulgu mõjutab korraga mitu mehhanismi: keskkonnatingimused, geenid, immuunsüsteem. See tähendab, et raviks ei piisa ainult ühe mõjuteguriga tegelemisest, vaid tuleb vaadata laiemat pilti.

Taba sõnul uuritakse praegu Parkinsoni tõvega seoses, kas mingi immuunmehhanismiga oleks võimalik pidurdada alfa-sünukleiini-nimelise valgu ladestumist ajus, käimas on vaktsiiniuuringud. Haigus on küll seotud ka muude mõjuritega, näiteks geneetilised mutatsioonid, mille mõjutamiseks on mõne haiguse puhul esimesed sammud astutud.

Tartu Ülikooli närvikliinikus on mõnda aega uuritud naha närvide ja Parkinsoni tõve seoseid – ka sellega püütakse jõuda sammukese lähemale Parkinsoni tõve varasemale diagnoosimisele. Sel teemal on juba kaitstud üks doktoritöö ja pooleli on Eesti Teadusagentuuri rahastatud projekt, mille käigus mõõdetakse tundenärvide toimimist ja naha struktuuri Parkinsoni tõve haigetel. Esialgseid tulemusi tutvustati maikuus teaduskonverentsil.

„On selgunud, et inimestel, kellel Parkinsoni tõve liigutushäired veel selgelt avaldunud ei ole, on juba aastaid varem esinenud kõhukinnisus, nahamuutused, võib-olla depressioon ja spetsiifilised unehäired: nad näevad pahasid unenägusid ja rabelevad unes. Kui me saaks nende nähtude ilmnemist seostada ka mingi kinnitava laboratoorse või radioloogilise uuringu tulemustega, olekski ehk võimalik diagnoos panna juba väga varajases staadiumis,“ arutleb Taba.

Leevendavad ravimid on olemas

„Mul on väga hea meel, et vähemalt viimased 15 aastat on Eestis olemas olnud kõik needsamad Parkinsoni tõve sümptomeid leevendavad ravimid mis mujalgi maailmas. Praegu on igapäevased ravimid Parkinsoni-haigetele 100% soodustusega – nii nagu ka muude krooniliste neuroloogiliste haiguste korral,“ rõõmustab Taba.

Kui näiteks tablettravist sümptomite leevendamiseks ei piisa, on Eestis olemas ka kõik muud ravivariandid, näiteks ravimit tilgutavad nahaalused või soolesisesed pumbad. Võimalik on ka kirurgiline sekkumine, mille käigus paigutatakse aju hallaine tuumadesse elektroodid, mis aju stimuleerivad ja panevad tuumad paremini liikuma.

„Inimene elab poole kauem kui sajand tagasi, arusaam vananemisest on teine. Parkinsoni tõbi ei kahjusta kohe ja kiiresti igapäevast toimetulekut, aga vahel muutuvad mõned probleemid niivõrd häirivaks, et vajalik on palliatiivravi, mille meeskonnas on koolitatud õed, füsioterapeudid ja logopeedid,“ räägib Taba.

Selleks, et Parkinsoni tõvest oleks teadlikumad nii pere- ja üldarstid kui ka patsiendid ja nende lähedased, on Pille Taba koos kolleegidega välja andnud mitu teatmikku, kust leiab näiteks liikumisharjutusi ja selgitusi ravimite kasutamise kohta. Veebiversioonid on avaldatud Eesti Parkinsoniliidu kodulehel parkinson.ee.

Image
Pille Taba

Päriselt puhata saab suvel

„Oi, kui ma võtaks ette oma tegemata tööde nimekirja, siis mul ei jääks üldse millegi jaoks aega! Mu elus on olnud perioode, kus olen keskendunud ainult tööle, aga siis sain aru, et töödele lõppu ei tule. Endale tuleb võtta päris oma aega – öeldakse, et nädalas võiks olla üks selline päev, kus kohustusi ei ole,“ räägib Pille Taba.

Päriselt puhata lubab Taba endal suvel. Siis magab ta kaua, joob rõdul kohvi ja naudib niisama olemist. Või läheb Elva randa või metsa. Või istub lihtsalt autosse ja sõidab mõnusale vabaõhukontserdile näiteks Pangodi äärde, Põhja-Eestisse või Hiiumaa Jazzile.

Muusikat on Taba kodus nii kuulda kui ka näha: seal on Estonia tiibklaver, trummid, flööt, uusim lemmik saksofon ja igasugused „kolinaga asjad“, nagu ta ise nimetab. Lisaks pillidele on aga ka väga palju raamatuid, mida ta püüab järgemööda edasi anda, et noortes lugemisarmastust kasvatada.

„Ma pean tunnistama, et ma ise ei loe enam nii palju kui varem. Lapsena olin raamatuneelaja. Siis puhkasin nii, et võtsin raamatu ja läksin õue põõsa alla lugema. Kui olime suviti vanaema juures ja teised lapsed ringi tormasid, siis mina külitasin kuskil ja lugesin, mida olin pööningult leidnud. Vennad Grimmid, Astrid Lindgreni raamatud … Lugesin need kõik läbi, ja nii iga suvi uuesti,“ meenutab Taba.

Pille Taba persoonilugu ilmus ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis juunikuu numbris.

Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö näitas, et rasedusaegne bakteriaalne infektsioon on oluline riskitegur ajukahjustuse tekkimisel nii enneaegselt kui õigeaegselt sündinud lastel.

Nii enne- kui õigeaegselt sündinud laste oluline riskitegur insuldi kujunemisel on ema rasedusaegne kuse-suguteede põletik

Tartu Ülikool

Konverentsil „Kliinik 2024“ vaadatakse tulevikku

ENNS-i talveseminar

VAATA OTSE: Neuroloogide ja neurokirurgide talveseminaril räägitakse liigutushäiretest