Silmakliiniku teadustöö
Projekti nimi: Silma kollatähni esise membraani tekkega seotud terapeutilised märklauad
Premakulaarne membraan (PMM) on haigusseisund, mille käigus tekib võrkkesta sisepinnale sidekoeline moodustis, mis tekitab võrkkesta pinna kortsumise põhjustades sellega nägemise hägustumist ja nägemisteravuse langust. Primaarne PMM, mis avaldub enamasti vanemas eas, on üks levinumaid vitreoretinaalseid haigusi.
Projekti eesmärgiks on: 1) Iseloomustada haiguse arengus olulisi rakke – müofibroblaste; 2) Teha kindlaks geeniregulatsiooni võrgustikud, mis on vajalikud nende diferentseerumisel eellasrakkudest; 3) Teostada regulatoorsete moodulite valideerimine.
Käesoleva projektiga saab jälile haiguse arengus oluliste rakkude (st müofibroblastide) transkriptisoonivõrgustike regulatsiooni häirumisele, mis laseksid aru saada, kuidas need haigusprotsessi suunavad ja mõjutavad. Neid mehhanisme teades on võimalik leida üles võrkkesta pinnal patoloogilise sidekoestumise tagasipööramist võimaldavad terapeutilised märklauad ning leida tulevikus viis PMM seni rahuldamata ravialase vajaduse täitmiseks.
Projekti finantseeritakse Tartu Ülikooli Kliinilise Meditsiini Instituudi baasfinantseerimise vahenditest.
Projekti kestus: 2020-2023
Kontakt: kaasprofessor Kuldar Kaljurand Kuldar.Kaljurand@ut.ee
Projekti nimi: Lihtne limbuse epiteeli siirdamine
Sarvkesta pindmist kihti (epiteeli) taastootvad tüvirakud asuvad sarvkesta äärealal limbuses. Need rakud võivad hävida raskete söövituste, põletuste, infektsioonide või teiste silma pinna kahjustuste haiguste tõttu. Tekib tüvirakudefitsiit, mille korral kattub sarvkest konjunktiivi meenutava veresoonterikka koega ning nägemine halveneb oluliselt kuni sisuliselt täieliku nägemiskaotuseni. Raviks on tüvirakkude siirdamine ning eelistatakse patsiendi enda teise silma rakkusid. Aastaid on ravi meetodiks olnud 1/4-1/3 limbust haaravate koetükke siirdamine. Selle meetodi probleemiks on, et kahe silma kahjustusel ei ole vähemkahjustatud silmas sageli niipalju tervet limbuse kudet säilinud. Lisaks on risk tüvirakudefitsiidi tekkeks doonorsilmas. Seetõttu töötati välja meetod, mille korral kasvatatakse väikesest limbuse tükist laboris epiteelirakkude kiht, mis seejärel sarvkestale siirdatakse. Meetodi eeliseks on võimalus väikese biopsiaga taastada ulatuslik sarvkesta kahjustus ning seetõttu suurem autoloogse koe kasutamise võimalus. Miinuseks on inimesele siirdatavate rakkude kasvatamiseks sobivate tingimustega labori vajadus ja kasvatamise meetodi keerukus ning kõrge hind. Limbuse tükkidest rakukihi kasvatamine õnnestub ka Tartus teaduslaboris, kuid kuna siin ei ole siirdamiseks mõeldud rakkude kasvatamiseks sobivat laborit, ei ole meetodi kliiniline rakendamine hetkel võimalik. Arvestades Eesti patsientide väikest hulka, on kõigile nõuetele vastava labori sisustamine ainult selle probleemi raviks liiga kallis.
Just rakkude kasvatamiseks sobivate laborite vähesuse tõttu töötati mõne aasta eest välja uus meetod. Meetodi esmased tulemused avaldati 2012. aastal ning seda nimetatakse lihtsaks limbuse epiteeli siirdamiseks (ik. simple limbal epithelial transplantation (SLET)). Hiljem avaldatud suuremate uuringute tulemused on võrreldavad laboris kasvatatud epiteeli siirdamisele. Esmalt eemaldatakse sarvkestalt patoloogiline vaskulariseeritud kude. Seejärel kaetakse sarvkest amnionimemraaniga. Sarnaselt laboris kasvatamisele, võetakse vähem kahjustatud silmast suhteliselt väike limbuse tükk, mis jaotatakse omakorda veel 8-10 tükiks ning kinnitatakse koeliimiga sarvkesta katvale amnionimembraanile. Sisuliselt kasutatakse laboris kasvatamise meetodit, kuid rakukihi kasvatamine toimub retsipiendi sarvkesta pinnal.
Oleme 2016. a lõpus ning 2017. a alguses alustanud meetodi kasutamist ka Tartus. Hetkel on postoperatiivne periood veel liiga lühike, et tulemusi lõplikult hinnata, aga teatav efekt on ka juba varajases faasis näha.
