Doktoritöö kaitsmine 01.09.2017 - Živile Riispere

1. septembril kell 14:00 kaitseb Živile Riispere filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „IgA Nephropathy study according the Oxford Classification: IgA Nephropathy clinical-morphological correlations, disease progressioon and the effect of renoprotective therapy“ („IgA nefropaatia uuring Oxford’i klassifikatsiooni järgi: IgA nefropaatia kliinilis-morfoloogilised korrelatsioonid, haiguse progresseerumise ja renoprotektiivse ravi efekti uuringud“).

Juhendaja:
professor Mai Rosenberg dr. med. (TÜ  kliinilise meditsiini instituut)

Oponent:
professor Jukka Mustonen (PhD), arsti- ja loodusteaduste teaduskond, Tampere Ülikooli sisehaiguste kliinik, Tampere Ülikool (Soome)

Probleemi kirjeldus
Enamik glomerulonefriite, isegi kõige sagedasemad, on harva esinevad haigused. Sellele vaatamata on nad kliinilises praktikas olulised, kuna patsiendid ei parane ja areneb progresseeruv krooniline neeruhaigus. Immuunoglobuliin A nefropaatia (IgAN) on kõige sagedasem primaarne immuunpõletikuline päsmakeste kahjustusega neeruhaigus (glomerulopaatia) maailmas, jäädes diabeetilise nefropaatia ja neerukahjustusega kõrgvererõhutõve kõrval järgmiseks oluliseks tervishoiu probleemiks nefroloogia valdkonnas. Seda eriti seetõttu, et IgAN põevad sageli noored inimesed ja haiguse kliiniline kulg on aeglane ja taaspöördumatu.
Kuigi kahjustuse sihtmärk IgAN korral on neerud, pärineb esmane defekt süsteemsest aberantsest O-seotud glükaanide glükosüleerimisest IgA1 ühenduspiirkonnas, mis põhjustab suurenenud galaktoosi-defitsiitset IgA1 (Gd-IgA1) taset vereseerumis. Immuunokeemilist hälvet ei ole võimalik korrigeerida ka neerutransplantatsiooniga. Efektiivne ja spetsiifiline IgAN ravi puudub.

Tulemus ja kasutegur
Käesoleva uuringu eesmärkideks oli analüüsida Taru Ülikooli kliinikumi neerubiopsia materjali ja leida IgAN esinemissagedus Eesti populatsioonis, võrrelda erinevat antihüpertensiivset ravi saanud haigete kliinilis-morfoloogilisi seoseid, sealhulgas eraldi ka meestel ja naistel ning hinnata renoprotektsiooni efekti riski faktorite esinemisel.
Uuringus leiti, et primaarsete glomerulopaatiate seas moodustas suurima grupi põletikulised glomerulopaatiad, mille hulka kuulub ka IgAN. Võrreldes saadud andmeid samas keskuses tehtud varasema perioodi andmetega selgus, et IgAN esinemissageduse osas ei olnud muutusi – IgAN oli ja on ka praegu sagedaseim glomerulonefriit Eestis (35,5%) ja see on võrreldav teistes maades tehtud uuringutega. IgAN kliinilis-morfoloogiliste uuringute põhjal selgus, et IgAN morfoloogiline leid biopteerimise ajal meestel ja naistel oli sarnane, kuid peale jälgimisperioodi oli meeste neerufunktsioon madalam võrreldes naistega. Järeldati, et IgAN haigetel tuleb arvestada sooliste iseärasustega haige käsitluses. Kliiniliste ja morfoloogiliste tegurite korrelatsiooni analüüsil kogu IgAN haigete grupis leiti statistiliselt olulised seosed, kuid medikamentoosset ravi saanutel nende seoste arv vähenes. Järgnevalt morfoloogiliste ja kliiniliste riskitegurite osa uurides selgus, et renoproteksiooni saanud haigetel avaldus raviefekt üksnes siis, kui riskitegurid puudusid või olid vähesel määral avaldunud.